Tugi
Kangastehnika

Kangastehnika

Kaire Leisson
küünetehnik

Ajakiri „Avenüü Professional”
Märts 2006.a.

 

Murdunud või lõhenenud küüs ei rõõmusta kedagi. Kust abi saada? Enne kunstküünte väljatöötamist aitasid maniküürijad oma kliente, parandades nende küüsi siidpaberi ja liimiga. Tänapäevaks on sellest parandusmeetodist välja arenenud üks küünepikendustehnikatest.

Enne kunstküüsi ja sellega kaasaskäivaid materjale töötasid maniküürijad välja meetodi lõhenenud küünte parandamiseks. Selleks kasutati siidpaberit ja läbipaistvat lakki. Lõhe küünes tihendati läbipaistva lakiga ja seejärel asetati küünele tükike siidpaberit. Siidpaber hoidis lõhe koos ning sellele kanti omakorda veel mitu kihti läbipaistvat lakki. Nii saavutati tugevus ja ühtlane viimistlus. Meetod küll töötas, kuid ei olnud alati rahuldav, kuna sellel puudus tugevus, see võis maha kooruda ja lahti tulla, kui kasutati küünelaki-eemaldajat. Kangastehnika (fiberglass system või wrapping system) meetodi alused on osaliselt sarnased sellele, kuidas maniküürijad varem küüsi parandasid. Professionaalsel tasandil on sellest tänaseks välja arenenud üks soositud küünepikendustehnikatest. (Kunstküünte tehnikatest, materjalidest ja ajaloost võib lugeda Marian Newmani raamatust „The Complete Nail Technican”, 2002.)

Erinevad kangatüübid, liimid ja aktivaatorid

Kangastehnika süsteem koosneb kolmest komponendist: kangast (koevõrgust), kangaliimist ja kangaliimi aktivaatorist. Nagu süsteemi nimetus ütleb, kasutatakse kangast (koevõrku) ristlülilise struktuuri loomiseks ning küüne pindmise kihi tugevdamiseks. Sobib igasugune õhuke kude, kuid enamkasutatavad on fiiber-ja siidkangad. Mõlemad on peenekiulised kangad, mille tagumine pool on kleepuv. See, kumba kasutada, sõltub personaalsest eelistusest.

Fiberglass ehk klaaskiudkangas koosneb suure klaasisisaldusega kangakiududest. Struktuurilt on klaaskiudkangas hõredam, kuid võrgustik vaid minimaalselt siidkangast tugevam, kuna liim ei imendu kius olevasse klaasi. Seda on raskem märjata ja seetõttu võib kanga sõrestik kohati näha jääda. Samas on seda läbipaistvuse ja elastsuse tõttu kergem paigaldada.

China silk ehk hiina siidkangas on peen kangas naturaalse siidi kiududest. See materjal on tihedama struktuuriga ja erinevalt fiiberklaasist imendub liim kiududesse, tekitades ühtse terviku. Kanga võrgustik ei jää näha ja selle märgamine on kergem. Algajal on siidkangast selle läbipaistmatuse tõttu raskem paigaldada ning kääridega korrigeerida, kuna küüs ja küünenaha kontuurid ei ole läbi kanga nähtavad.

Vead, miks kangas näha jääb

  1. liimikiht pole enne kanga paigaldust kuivada jõudnud;
  2. kanga alla pandud liim on jäänud ebatasaselt;
  3. esimene liimikiht kangal on olnud liiga õhuke ja see on jõudnud enne järgmisi kuivada;
  4. topelt kangakihi paigaldamist tuleb vältida. Kiudude ristumiskohad võivad kattuda ja liim ei imbu kangast läbi (eriti fiiberkanga puhul). Vajadusel tuleb panna topelt kangakihtide vahele liimikihid, mis tuleb eelnevalt korralikult kuivatada;
  5. liimikihid on liiga õhukesed ja küünt kujundades viilitakse kangas välja.
 

Teine komponent selle tehnika puhul on resin-liim (vaiguliim) tsüanoakrülaat. See pole mitte tavaline, vaid spetsiifilise keemilise struktuuri ja viskoossusega aine ning on mõeldud spetsiaalselt kangastehnika jaoks (etüültsüanoakrülaat). See on akrüülide perekonda kuuluv monomeer, mis kokkupuutes õhu või niiskusega polümeriseerub. Liimi kasutatakse kanga märgamiseks, küüne pindmise kihi ülesehitamiseks ja kuju andmiseks, ning sellega võib ka tippe ehk plastikust küünepikendusi paigaldada.

Toote viskoossus, aga ka kuivamise kiirus on väga varieeruvad, sõltuvalt tootjast. Liimide puhul tekitab segadust pintsliga liim ja pikendusotsikuga liim. Kumba oleks õigem kangastehnika juures kasutada?

Pintsliga liim on enamasti vedelam ja seetõttu tuleb rohkem kihte kända; võib sisaldada mingil määral aktivaatorit, seega ka kuivab kiiremini ning seda on mugavam kasutada. Seda tüüpi liimid on kõlblikud kodusteks pisiparandusteks nii naturaal- kui kunstküüntele ja sobivad ka algajatele küünetehnikutele. Professionaalidele seda liimi ei soovitata, kuna kvaliteetse tulemuse saavutamiseks on lisaks liimile vaja kasutada aktivaatorit. Kokkupuutes aktivaatoriga muutub pintsel kasutuskõlbmatuks, kuna aktivaator ,,kivistub". Samuti rikub määrdunud pintsel ka ülejäänud liimi pudelis ning materjal läheb kaotsi.

Otsikuga liimresin-liim märgab kangast paremini, on väiksema viskoossusega ehk paksem, nõuab vähem kihte ning annab elastsema tulemuse. Ummistunud otsikut on kerge vahetada ning liim on hästi kaitstud hapniku ja aktivaatori mõjude eest. Sellised liimid on mõeldud professionaalseks tööks. Juhul, kui liimiotsikuga töötamine osutub siiski ebamugavaks, tuleb liim valada pigem tühja lakipudelisse (mida saab atsetooniga puhastada) ja sealt pintsliga käsutada.

Kolmas komponent on liimi aktivaator. Aktivaator on toode, mida valmistatakse alkoholi baasil, või on see leeliseline lahus, mis tekitab liimi õige kuivamise. Liimi kuivamiseks Õhu käes kulub vähemalt 15 minutit, kuid tulemuseks on väga rabe kiht, mis ei ole püsiv ja koorub kergesti maha. Kuivamisprotsessi kiirendamiseks ja tugeva pindmise kihi saamiseks tuleb kasutada aktivaatorit. Selle protsessi käigus eraldub soojusenergia ja see seletabki, miks vahel pärast aktivaatori pihustamist kliendil nagu näpistaks või põletaks küüne pealt.

Mida peaks jälgima, et seda ei juhtuks? Liimi kiht ei tohi olla liiga paks (kui liim on valgunud ühte küüne äärde, siis see koht võib aktivaatori pihustamisel valu teha või kobrutama hakata). Aktivaatorit ei tohi koheselt liimile pihustada, vaid liimil tuleb lasta enne natuke aega õhu käes kuivada (kohene pihustamine ei tee kliendile mitte ainult haiget, vaid tekitab ka rabeda, häguse pindmise kihi, milles on tuhandeid mikropragusid). Pihustada ei või lähemalt kui 15 cm ja pihusti peab olema töökorras.

Lisaks tavapärasele aktivaatorile on olemas ka selline, mida kantakse peale pintsliga, selle juurde kuulub ka spetsiaalne geelliim. See meetod ei ole eriti levinud.